January 19th, 2024 | Blog
Kui “seda” ei pea olema, ära “seda” tee
…ehk kuidas Velvetis koos klientidega vastutustundlike lahenduste suunas liigume
Vestlesime Velveti vastutustundliku disaini ja materjalikasutuse juhi Kristel Linnutajaga.
Kestliku loome teema pakub kõneainet kõigis disainivaldkondades. Velveti disainiprotsessi on kestlikkuse mõõde toonud lisaväärtust ning innustab disainereid leiutama ja oma tööd vastutustundliku pilguga uuesti lahti mõtestama. Et aga igapäevatöös järjekindlaid samme astuda, panime kirja 7 näpunäidet, mida võiks igasuguse projekti jätkusuutlikumaks muutmisel arvestada.
Vestles Nele Volbrück
Saame kõigepealt tuttavaks. Kuidas viis su tee jätkusuutlikkuse teemadeni?
Õppisin EKA-s stsenograafiat ja juba ülikooli ajal alustasin tööd Rahvusooperis Estonia. Seal elasin ja hingasin peaaegu kümme aastat saepurust teatriõhku. Juhtisin dekoratsiooniosakonda, kuhu kuulusid keevitajad, tislerid, dekoraatorid, maalijad, drapeerijad ja butafoorid. Nii et olen suurema osa teadlikust täiskasvanuelust tegelenud materjalidega ja pärisasjade valmistamisega.
Aastate jooksul nägin, kuidas lavakujunduse trendid muutusid järjest tehnilisemaks ja suunaks kujunes pigem suuremalt-kvaliteetsemalt-kiiremini-rohkem. Kummitama hakkas mõte, et vahel on keeruline midagi mõistlikult valmis ehitada, kui mõistlikkus ei ole disaini juba sisse kirjutatud. Kui avanes väljavaade Velvetis materjaliarendust juhtida, nägin võimalust kaasa lüüa disainietapis, kus otsustatakse, kas, mida ja kuidas me maailma juurde hakkame ehitama.
Millega jätkusuutlikkuse vedaja disainiagentuuris igapäevaselt tegeleb?
Töötan keskkonnadisaini projektides, kus seisan selle eest, et vastutustundlik ning kestlik mõtteviis oleks kokkulepitud põhimõtteks juba enne töö alustamist ning pärast seda prioriteet juba igas järgnevas etapis. See peab olema ka kontseptsiooni ja disaini sisse kirjutatud.
Seda tööd tehes on mul välja kujunenud mõttemuster, mida mööda korduvalt käia projektide erinevates etappides:
Ära tee “seda”, kui “seda” pole vaja teha.
Kui ilma ei saa, tee “seda” vähemaga.
Kui vähemaga ei saa, kaalu juba olemasolevat.
Kui tehtu on vajadused täitnud, leia “sellele” uus eesmärk.
Kuidas mõttemuster projektis töötab?
Kõigepealt on vaja saavutada ühine mõistmine ja jagatud väärtusruum. Alati ei ole kõik laua ümber istujad kestlikkusele mõelda jõudnud. Seepärast on vajalik osapoolte vahel selgeks rääkida, mida see tähendab ja miks see on oluline.
Rõhuda tasub paindlikkusele, et kõik oleks valmis jätkusuutlikkuse nimel igas etapis oma tööd ümber mõtestama. Nii veendud, et kaasteelised on sel teekonnal sinuga päriselt kaasas ega ürita poole pealt tagasi hiilida. Selles faasis õpitakse nii projektimeeskonda kui ka konteksti lähemalt tundma, see aitab täpsemalt välja joonistuda eesmärkidel ja ka nende saavutamiseks vajalikul tasakaalul. Kestlikkuse vaatenurgast on väga oluline leida üles just need tegevused, mida võib ära jätta, ilma et see ohustaks sihtide saavutamist.
Julgus seada harjumuspäraseid ja mugavaid lahendusi küsimärgi alla toob head kokkuhoiuvõimalused paremini nähtavale.
1. Ära tee “seda”, kui “seda” pole vaja teha.
Oluline on seada eelseisvale tööle realistlikud ootused, kindlad põhimõtted ja selged prioriteedid, tehes samal ajal selgeks piirid, mida me ei ületa. Need on projektides suurepäraseks teejuhiks. Tallinna
Lennujaama ajutise lounge’i sisekujunduse kontseptsiooni luues järgisime konkreetseid põhimõtteid. Näiteks, loobusime katsest luua ruum täiesti helikindlana, kärpides sellega mitme seina ehituse vajaduse.
Kui on välja filtreeritud, milleta ei saa, siis kuidas teha vähemaga?
2. Kasuta rohkem aega ja vähem asju.
Selge, et läbimõtlemine ja materjalide otsimine või nende ümbertöötlemine võtab rohkem tööaega. Ajaline plaan ja eelarve peavad jätkusuutlikkuse poole pürgimist toetama. Kõik algab hoolikast läbi- ja ettemõtlemisest ning hädavajaliku ajapuhvri planeerimisest, mis on eriti asjakohane rätseplahenduste loomise puhul. Kui tundub, et ajavaru on piisavalt, kulub tegelikult ilmselt natuke veel.
Tootmislahendusi välja töötades võib juhtuda, et sobilik materjal või lahendus on käeulatuses, kuid projekti ajaraamis ei ole ruumi katsetamiseks või ei pruugi see lahendus olla enam saavutatav. Samuti võib mõistliku tarnimise saavutamine olla ajakulukas. Kuigi kiireima või taskukohaseima lahenduse valimise surve on suur, viib just teadlike otsuste tegemise aeganõudev protsess paremate lahendusteni. Tööjõu-, aja- ja rahakulu ning sotsiaalse vastutuse jalajälg on kõik faktorid, mida arvesse võtta. Aeg loomulikult maksab, kuid see annab võimaluse asjade arvelt säästa.
Kindlasti on vastutustundliku disaini loomisel ka erinevaid projektikohtumisi rohkem. Jätkusuutlikkus ei saa olla üksikisiku vastutus. Seepärast tuleb tiimina kokku saada, end pidevalt ühele lainele viia ja koos lahendusi ajurajuda, sest igaüks on oma töölõigu spetsialist. Projekti lõpus võiks võimalusel arvestatavalt aega varuda, et tehtut inventeerida, mõõdetavaid andmeid analüüsida ning saadud tarkus kokku koguda.
Merko Ehituse arendusse kerkiva valgusinstallatsiooni loomiseks pühendasime koos tellijaga rohkelt tunde nende ehitusjääke sorteerides ja installatsiooniks taaskasutatavaid materjale otsides. Aega kulus, materjalid leidsime.
3. Otsi inspiratsiooni. Käi ringi, uuri materjale, see juhib uute lahendusteni.
Alternatiivsete võimaluste leidmisel või olemasolevale uue rakenduse loomisel peab olema loov. Nii loov, et senise teadmise pinnalt õiget ja uut välja mõelda ei pruugigi olla võimalik. Seda tõket aitab murda uudishimu, enda harimine ning inspiratsiooni otsimine. Käi ringi, tutvu tootmispraktikate ja materjalidega, katsu ja katseta – võid leida täpselt õige puuduva detaili, mida ilmas ei oleks osanud otsida, küsida või kirjeldadagi.
Kui juba liikvel oled – punu võrgustikku ja räägi inimestega. Ära pelga küsida nõu, haarata telefonitoru ja kutsuda end külla tehasesse või stuudiosse ning rääkida oma plaanidest. Nii lood ajapikku võrgustiku sarnaseid väärtusi jagavatest spetsialistidest ja ettevõtjatest, kellega saad teadmisi vahetada ja üksteist innustada.
See aitab võimalikust kokkujooksmise seisust välja tulla, säästab sind omapäi jalgratta leiutamisest ning näitab, et kõik on võimalik. Et koostööpartnerid astuksid vajalikke samme, avaksid oma ladude uksed või pakuksid omalt poolt lahendusi välja, pead ise koputama minema. Seda juhtub peaaegu igas protsessis, et ühte asja otsima minnes leiad midagi muud. Seega on harva laua taga võimalik midagi välja mõelda.
4. Kui vähemaga ei saa, kaalu juba olemasolevat.
Vahel õnnestub erilahenduste asemel eesmärgid saavutada taaskasutades või ümber töödeldes olemasolevat. Materjalide taas- ja uuskasutuse juures tuleb muidugi kindlasti silmas pidada, et vana viimistlemine ning töötlemine võib vahel olla väga ressursikulukas. Näiteks võib olla, et olemasolevate materjalide taastöötlemine ei ole teostatav, kuna see kahjustaks tootmismasinaid. Selliste nüansside välja selgitamine vajab jällegi aega.
Olemasoleva kasutamist loovuse tööriistana ei peaks kartma. Disaineri töö võrrandis on alati mitmeid tegureid nagu aeg, eelarve, ruum, mõõdud, funktsionaalsus. Kestvad lahendused on lihtsalt üks lisaparameeter, millega arvestada. Neid tegureid võiks mõnes olukorras pidada piiranguteks, aga tavaliselt on etteantud raamid just heaks loovuse ergutajaks.
Olemasoleva kasutamine võib tunduda kompromisside tegemisena ning disaini mõttes vähemaga leppimisena, ent olemasolev olukord on tihti hoopis kõige viljakam tööpõld. Minu jaoks on kõige keerulisem luua midagi mitte millestki. Kui mänguplatsil on aga piirid, saab nendest ammutada inspiratsiooni.
Lennujaama ajutise reLounge’i projektis olid etteantud funktsioonid, tähtaeg, ruum, eelarve ja mööbel ning kõige tähtsam: põhimõte, et pop-up ehitusest ei tohi maha jääda jälgegi. See aga tegi töö põnevaks – kuidas siis luua illusioon täisväärtuslikust ja toimivast ruumist, kui püsivalt kinnitada ei tohi midagi. Kui võtsime kliendiga ühise eesmärgi, et pärast mahavõtmist ei tohi midagi rännata prügimäele, sai projekt hoopis lisamõõtme.
5. Kui tehtu on vajadused täitnud, leia sellele uus eesmärk.
See justkui järjekorras viimane mõte on tegelikult alati esimene samm.
Materjalidest rääkides peame arutama lähtekohta, kas loodav peab olema vastupidav või vastupidi – tegemist ongi lühiajalise asjaga. Kui on kandja, millel olevat infot on vaja iga natukese aja tagant vahetada, siis ei ole mõistlik seda trükkida KAPA või PVC peale, vaid näiteks õhukesele paberile, mis saab minna käitlusse. Kui tegemist on rändava või igapäevaselt transporditava asjaga, siis on mõistlik teha see tugevatest materjalidest, et seda ei peaks iga liigutamise järel parandama.
6. Ehita mahavõtmiseks, mitte ülespanekuks.
Disainiprotsessi lahutamatuks osaks on tagada, et igapäevaelu õitseks pärast disainerite töö lõpetamist. Seepärast on kõige põnevamad ajutised ja muutuvad ruumid, mis on selgelt osa tuleviku ruumitrendidest. Disainida tuleb juba eos hõlpsaks demonteerimiseks.
Püüa materjale kasutada mõõdus, mis võimaldaks neid pärast uuesti kasutada. Eelista viimistlusi ja kinnitusi, mis materjali ei riku. See võib tähendada näiteks liimi asemel kruvide kasutamist või keevitamise asemel polteerimist. Kui võimalik, hoopis rendi. Kokkupanemisjuhistele lisa hooldus- ja lahtivõtmisjuhis. Kui pead tootma või soetama midagi täiesti uut, organiseeri sellele varakult järgmine kasutuskoht. Seda on võimalik teha, kui oled ehitanud tugeva võrgustiku, et teaksid, kellega üldse suhelda, et disain uuele ringile saata.
Muutuvad ruumid ei pruugi alati olla ajutised. Nende osaks on alatihti liigutatavad asjad. Jällegi peavad kinnitused siis lahtivõtmist võimaldama. Vaja võib minna rattaid ja pidureid ning paljukasutatavate, ringi liikuvate elementide juures on eriti oluline nende vastupidavus.
7. Kesta ise ka.
Selline mõtete järgnevus ei ole projektikava. Tegemist on omavahel seoses olevate mõtete ringiga, mida ühe projekti raames uuesti ja uuesti mõelda. Velvetis oleme moodustanud jätkusuutlikkuse töögrupi, kus selliseid põhimõtteid ja disainivõtteid enda jaoks laiemalt lahti mõtestame.
Kestlikul disainil ei ole konkreetset algust ega lõppu, vaid see on lõputu ahel, kus enne esimest sammu on midagi juba juhtunud ja pärast justkui viimast sammu peab olema võimalik kõike jälle osadeks lammutada ning järgmisesse ahelasse saata.
Jätkusuutlikkusest rääkides ja sellega tegeledes ongi oluline mõista, et see on tavapärane osa igast projektist ning pidev protsess, millel ei ole finišijoont. Alati on võimalusi asju paremaks muuta ning mängus tegureid, mis ka parima tahtmise juures on sinu kontrolli alt väljas.
Tähtis on seejuures meeles pidada järjepidevuse olulisust. Kui hulk kogemusi juba käes ja vigu läbi tehtud, on iga järgmine kord juba lihtsam oma panust anda. Tegutsemistahe peab kestma.